Naissaar on Tallinnast 12 km. kaugusel paiknev saar, millel pikkust 9 ja laiust 4 km. Kõrgeim tipp on Kunila-mägi oma 27 meetriga. Saar on kaetud valdavalt metsaga. Liivased rannad vahelduvad kivikülvidega ja rändrahnudega. Naissaar on looduspark. Matkajate jaoks on rajatud õpperajad, mis võimaldavad osa saada ilusast ja eripalgelisest loodusest.

Saarel leidub palju toredaid liivarandu, mis pole ülerahvastatud, lisaks rannamõnudele saab nautida ka üle mere paistvat Tallinna siluetti, mis on eriti uhke kui linn on tuledesäras.
Samblaga kaetud põlismetsa alt võib saada rikkaliku marja- ja seenesaagi.

Vanimad andmed Naissaare kohta pärinevad 11. sajandist munga Bremeni Adami kroonikast, kus räägitakse saarest Terra feminarum (naiste maa). Mõnes ürikus on kasutatud nime Amazonia. Legendi kohaselt said sealsed naised lapsi koledate elukatega. Kui sündisid poisid olid need koerakoonlased, kui tüdrukud, siis olid need imeilusad. Adam väidab ka, et lapsi saadi saart külastanud meremeestega ja amatsoonide
poolt vangi võetud sõduritega. Seejärel kihutati mehed kurjaga minema. Meheikka jõudnud poisid müüdi slaavi orjaturgudel.

Praegu elavad saarel vaid mõned inimesed, kuid 1934. aastal oli asukaid 446, neist eestlasi 291, ülejäänu moodustasid rannarootslased. Saare elanikud tegelesid põhiliselt kala- ja hülgepüügiga ning lootsitööga.

Tegeleti ka salakaubaveoga. Saarlased said hästi läbi mereröövlitga, kes saarel redutasid. Saarel oli kool, kus olid nii eesti kui rootsikeelsed klassirühmad.

1856. aastal valmis saarel puukirik,mis oli Soome-Rootsi Mihkli koguduse abikirik. See hävitati I maailmasõja ajal. Uue kiriku ehitamist alustati 1934. aasal Rootsist saadud abi toel ja see pühitseti 1934. aastal. Okupatsiooniajal kasutati seda heinaküünina ja on praegu taastamisel. Kiriku lähedal on ka muinsuskaise all olev kalmistu.

Militaarsete huvidega külastajale jätkub saarel vaatamist palju, sest siin on hulgaliselt nii tsaari-, eesti- kui ka nõukogudeaegseid sõjalisi rajatisi. Põhjasõjast alates on saart peetud oluliseks sõjaliseks tugipunktiks.

Väga suurejooneline kindlustuste rajamine võeti ette vahetult enne I maailmasõja puhkemist, mil Naissaarel hakati kujundama ühte olulisemat Peeter Suure merekindluse tugipunkti. Ehitustööliste põhimass saabus Venemaalt. Esmalt rajati sadam ja kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas kindlustustesüsteemi ja ladusid. Raudtee kogupikkus oli 37 km. Seejärel hakati ehitama patareisid, mis lõpuni valmis ei saanudki.
Sõja puhkedes olid need enam-vähem lahingukorras. 1917 kuulutasid saarel olnud ehitajad ja mereväelased välja iseseisva nõukogude vabariigi, mis kestis veebruarini 1918.

Sakslaste eest pagedes lasti osa võimsatest kaitserajatistest õhku ja puuehitised süüdati põlema. 1918 võeti saar Saksa garnisonilt üle ja elanikel lubati tagasi pöörduda. Eesti sõjavägi püüdis tsaariaegseid kaitseehitisi korda seada, kuid paljud neist olid purustatud. Võimalust mööda ehitati juurde uusi patareisid.

Nõukogude okupatsioonivõimude käsul tuli 1940. aastal naissaarlastel taas oma kodud maha jätta. Punaväelased õhkisid 1941.a. saarelt lahkudes jälle kindlustused. Alates 1944. aastast oli saar täielikult nõukogude vägede poolt okupeeritud ning kuni vägede lahkumiseni 1994. aasta suvel puudus saarel täielikult tsiviilelanikkond. Aastal 1956 rajati siia Balti mere suurim meremiinide ladu, mis hõlmas 1/5 saarest.

Naissaarel on sündinud kaks maailmas tuntud meest: optik ja astronoom Bernhard Schmidt ning kunstnik ja kirjanik Erik Schmidt. 1879. aastal sündinud Bernhard Schmidt õppis ja töötas Saksamaal,kus ta leiutas optilises astronoomias murrangu põhjustanud teleskoobisüsteemi, mida nimetatakse Schmidti kaameraks.
Erik Schmidt sündis kunstihuvilise laevakapteni peres 1925.a. Perekond lahkus 1943. a. Rootsi. Kunstihariduse sai Erik Pariisis ja 1957. aastast elas Mallorcal.

Viimasel ajal on Naissaarele tuntust ja värvikust toonud dirigent Tõnu Kaljuste, kes on taastanud vana Omariküüni kontserdisaalina,kus suvel toimuvad erinevad muusikaüritused, esinejateks nii eesti kui ka maailma tippmuusikud.